Day 3

Kuna äratus oli vara, siis sai bussis veel ca. 3 tundi magatud. Järele jäänud Saksamaa teekonna saatis meid soe päike. Ilm nägi küll ilus ja soe välja, kuid päris nii ei olnud. Mõnelgi künkal oli kerge lumi. Saksamaa maastik on küll üldjuhul tasane, aga lõunapoolne osa on küllaltki mägine. Kahjuks või õnneks on Saksamaal kiirteed, Autobahn’id, siis sõit oli kuidagi igav, võib olla liiga sujuv, rahulik. Tänu kiirteedele sai vägagi kiiresti sõidetud.

Vahetult ennem Prantsusmaad tegime WC pausi. Ostad „pileti“ 0.70€ ning hiljem, saad selle pileti eest midagi osta. Umbes sama asi nagu meil annad taara ära, ning saad tšeki, mille eest saad siis otsa midagi või siis raha tagasi. Mõned inimesed ikka on meistrid oma maailmas olemisega, ei suudeta olla solidaarne teiste vastu, on vajadus end bussis lõhnastada. Päev ennem sai talle mainitud, et ärgu palun seda bussis tehku, ei „Ignorance is bliss“.

Saksamaa ja Prantsusmaa vahelist piiri ei oleks meie isegi märganud, kui giid ei oleks öelnud, et nüüd jõudsime Strasbourgi. Kõik see sellepärast, et seal on kahe riigi vaheliseks piiriks vaid „MINGISUGUNE“ jõgi. Tehniliselt oleks nagu olnud üks suur linn, kuigi oli Saksa ning Prantsuse linnad nii lähestikku. Kunagist piiripunkti ei olegi alles ega näha.

Nii pea kui olime Strasbourgi jõudnud, sõidutas buss meid kesklinna. Kesklinnas saime jalutatud, kuulatud igasugu hoonete ajalugusid ning neid pildistatud. Seal anti meile ka 15 minutit vabaaega. Vabaaega sisustasime sellega, et võtsime Madisega ühed „Crepes“ tänavatoidu kohast. Olen nendest asjadest palju videoid näinud, nad nägid alati maitsvad välja. Ei oleks osanud arvata, et saan kunagi neid proovida. Madis märkas ühte rongikese moodi putkat, kus müüdi röstitud kastaneid, need olid päris maitsvad isegi.

Giidil oli vaja minna osta parve piletid, et saaksime linna uudistada. Idee oli ju hea. Kahjuks oleks mulle meeldinud, kui parv oleks olnud lahtine, siis oleks saanud teha vähemalt häid pilte. Alguses oli muidugi huvitav, seal olid kõrvaklapid kuueteistkümne keele valikuga, millest tuli juttu igasugustest hoonetest. Lõpupoole muutus parves umbseks ning selle aeglase sõidukiiruse tõttu ka igavaks.

Jalutasime mõni aeg veel vanalinnas ning peale seda suundusime kaubanduskeskusesse. Kaubanduskeskus oli metsikult suur, huvitaval kombel jäi mul mulje, et isegi Strasbourgis on riiete hinnad tunduvalt madalamad kui Eestis. Toidupoes on asjad aga kallimad. Prantslaste täpsust ei anna Saksa omaga võrreldagi, niipea kui kell kaheksa sai, pandi enamus keskusest kinni mõne hetkega. Jõudsime vaevalt uksest välja astuda, kui meie taga juba uksed lukustati.

Hotell tundub suhteliselt mõnus olevat, esmapilgul muidugi. Meie toas on pisike kööginurk, vannituba dušinurga ning soojuslambiga. Kahjuks on vist igal toal oma boiler, mille soe vesi saab kiiresti otsa – Madisele jagus ainult leiget vett. Hotellis on wi-fi tasuline. Õhtusöögiks saime kiirnuudleid ning vorstikesi-