Day 4

Kätte jõudis „Euroscola“ päev, just see mille pärast reis toimub. Äratus oli endiselt vara. Sai hommikust süüa, milleks oli ainult saia tükike. Nii mõnigi oli juba vahetanud riided, kuid mõtlesime, et igaks juhuks hommikusöögiks ei vaheta, äkki ajab miskit peale. Kui riided sai vahetatud, läksime bussi peale ning see viis meid otse Euroopa Parlamenti hoone lähedale.

Kiiruga ruttasime bussist välja. Meile öeldi, et ülariideid ei ole mõtet selga jätta, muidu peab neid ringi tassima, seega jätsime need bussi. Olles juba hoone välisuste ees, avastab Madis, et oli meie dokumendid bussi jätnud. Ta pidi siis igaks juhuks ruttu bussijuurest läbi käima, mina muidugi olin närviline, et mis küll nüüd juhtub kui lalala….

Õnneks ei juhtunud mitte midagi, ei kontrollitudki dokumente. Loomulikult pidime läbima ka turvakontrolli, mis on samasugune nagu lennujaamadeski. Inimesi oli palju, igasugu riikidest. Mõningatest riikidest muidugi ka polnud inimesi nagu Soome. Tervitus oli küllaltki soe. Meile anti päevakavad ning saadeti söögisaali. Nagu prantslastel kombeks, siis ka siin sai süüa ainult saia, ning kuuma šokolaadi asemel kakaod.

Kuni lõunasöögini saime olla Suursaalis, mida kutsuti „The Chamber“. Meid oli seal ca 500 õpilast. Meile tulid rääkima 3 inimest, kellelt sai igasugu küsimusi küsida. Küsimuste rekord ületati eelmisest korras kusagil 30 ringis. Lõunasöök alguses ehmatas ära, sest laual oli kõigest salat. Eks me siis sõime seda salatit omajagu. Kuna inimesi oli tohutult siis meieni jõudis põhiroog kõige hiljem, mille tõttu ei saanud me väga osaleda Euromängust. Euromäng ehk küsimustik, mis koosnes erinevate riikide keeltega küsimustest.

Teine pool päevast veetsime multinatsionaalsetes gruppides. Pidime vastused saama kahele küsimusele. Väga palju huvitavaid lahendeid tuli. Saime ka valitud meie valdkonna saadikud, jäin väga rahule nende isikutega. Suursaalis pidid iga valdkonna esimehed ette kandma, millega nende rühm hakkama sai. Meie saadikud said esimestena esineda. Enamus ettepanekud läksid hääletusel ka läbi ehk need võeti vastu.

Järgnes kiire kokkuvõte ning saime ka kuulda esimest korda Euroopa hümni. Huvitav oli ning sai aru ja oma nahal proovitud seda poliitikute, tegelikult mitte nii kerget, elu. Tehtud see Euroscola asi sai ning suurem koorem oli südamelt kukkunud.

Jõudsime tagasi hotelli võrreldes teiste päevadega küll vara, kuid kui läksime Madisele kastaneid otsima, siis ei leidnud me neid kusagil. Vähemalt saime jalutada müüda Strasbourgi. Õhtul proovisime veel  mõne Prantsuse õlu.

Day 3

Kuna äratus oli vara, siis sai bussis veel ca. 3 tundi magatud. Järele jäänud Saksamaa teekonna saatis meid soe päike. Ilm nägi küll ilus ja soe välja, kuid päris nii ei olnud. Mõnelgi künkal oli kerge lumi. Saksamaa maastik on küll üldjuhul tasane, aga lõunapoolne osa on küllaltki mägine. Kahjuks või õnneks on Saksamaal kiirteed, Autobahn’id, siis sõit oli kuidagi igav, võib olla liiga sujuv, rahulik. Tänu kiirteedele sai vägagi kiiresti sõidetud.

Vahetult ennem Prantsusmaad tegime WC pausi. Ostad „pileti“ 0.70€ ning hiljem, saad selle pileti eest midagi osta. Umbes sama asi nagu meil annad taara ära, ning saad tšeki, mille eest saad siis otsa midagi või siis raha tagasi. Mõned inimesed ikka on meistrid oma maailmas olemisega, ei suudeta olla solidaarne teiste vastu, on vajadus end bussis lõhnastada. Päev ennem sai talle mainitud, et ärgu palun seda bussis tehku, ei „Ignorance is bliss“.

Saksamaa ja Prantsusmaa vahelist piiri ei oleks meie isegi märganud, kui giid ei oleks öelnud, et nüüd jõudsime Strasbourgi. Kõik see sellepärast, et seal on kahe riigi vaheliseks piiriks vaid „MINGISUGUNE“ jõgi. Tehniliselt oleks nagu olnud üks suur linn, kuigi oli Saksa ning Prantsuse linnad nii lähestikku. Kunagist piiripunkti ei olegi alles ega näha.

Nii pea kui olime Strasbourgi jõudnud, sõidutas buss meid kesklinna. Kesklinnas saime jalutatud, kuulatud igasugu hoonete ajalugusid ning neid pildistatud. Seal anti meile ka 15 minutit vabaaega. Vabaaega sisustasime sellega, et võtsime Madisega ühed „Crepes“ tänavatoidu kohast. Olen nendest asjadest palju videoid näinud, nad nägid alati maitsvad välja. Ei oleks osanud arvata, et saan kunagi neid proovida. Madis märkas ühte rongikese moodi putkat, kus müüdi röstitud kastaneid, need olid päris maitsvad isegi.

Giidil oli vaja minna osta parve piletid, et saaksime linna uudistada. Idee oli ju hea. Kahjuks oleks mulle meeldinud, kui parv oleks olnud lahtine, siis oleks saanud teha vähemalt häid pilte. Alguses oli muidugi huvitav, seal olid kõrvaklapid kuueteistkümne keele valikuga, millest tuli juttu igasugustest hoonetest. Lõpupoole muutus parves umbseks ning selle aeglase sõidukiiruse tõttu ka igavaks.

Jalutasime mõni aeg veel vanalinnas ning peale seda suundusime kaubanduskeskusesse. Kaubanduskeskus oli metsikult suur, huvitaval kombel jäi mul mulje, et isegi Strasbourgis on riiete hinnad tunduvalt madalamad kui Eestis. Toidupoes on asjad aga kallimad. Prantslaste täpsust ei anna Saksa omaga võrreldagi, niipea kui kell kaheksa sai, pandi enamus keskusest kinni mõne hetkega. Jõudsime vaevalt uksest välja astuda, kui meie taga juba uksed lukustati.

Hotell tundub suhteliselt mõnus olevat, esmapilgul muidugi. Meie toas on pisike kööginurk, vannituba dušinurga ning soojuslambiga. Kahjuks on vist igal toal oma boiler, mille soe vesi saab kiiresti otsa – Madisele jagus ainult leiget vett. Hotellis on wi-fi tasuline. Õhtusöögiks saime kiirnuudleid ning vorstikesi-

Day 2

Hommikul ootas peavalu… Ärkasin kell 5.00 ehmatusega, et magasin sisse. Vaatasin ringi, nägin, et teiste kahe tüdruku voodid on tühjad – mind on üksinda jäetud. Pomisesin pahaselt: „Sõbralikud…“. Peale mõnda aega ringi vaatamist, suutsid mu silmad fokusseerida piisavalt, et nägin tüdrukuid hoopis magamas. Tundsin, end natukene halvasti. Magama ei saanud enam jääda.

Leppisime Madisega eelmine õhtu kokku, et lähen nende tuppa kikusid pesema. Kuna tahtsin olla viisakas, siis ei tormanud kohe kell 6.00 tema tuppa, mõtlesin, et ootan. Mõned minutid peale kella kuut koputati uksele. Madis. Läksime koos tema tuppa.

Hommikused tegevused tehtud, suundusime sööma. All ootas meid rootsi laua sarnane buffee. Valida sai munaputru, vorstikesi, hommikuhelbeid, võileiva materjale ja muud. Traditsioonilised hommikusöögi joogid: kohv, tee ja mahlad. Apelsini mahl oli kohutav, õhuna mahl oli joodav. Midagi ju peab suveniiriks võtma, siis Madis pistis ühe klaasi tasku,  mina aga kolm väikest pakikest võid.

Sõit oli pikk ning Poola, nii suur nagu ta on, muutub igavaks. Vahepeal muutusid kõhud vägagi tühjaks. Saime süüa merevaiguga määritud leiba ning meie endi kaasa võetud täissuitsuvorsti. Mega mõnus oli.

Kuna homme ei tee meie poe peatust, siis käisime Tšehhi suures toidupoes. Ostsime jäätist „Ice cream with brownies“, mis oli kallis, kuid tasus end ära. Kokku läks meie shoppamine maksma pea 600 Tšehhi krooni kahe peale, see on umbes 24 eurot. Prahasse jõudnud, viidi meid Vanalinna. Tegime siis väikese tiiru, keskelt läbi poolteist tundi. Paljud hooned nii Vanalinnas kui ka mujal Prahas on pärit 19 sajandist. Nad näevad ilusad ja restaureeritud välja.

Hotell asub Praha ühes vaiksemas rajoonis. Hotell näeb korralik ja hooldatud välja. Mina ja Madis saime endale toa, kus on ka vann. Mõlemad said omajagu vannis mõnuletud, mina väheke rohkem. Kui mina vannitoast välja tulin, oli terve vannituba veeauru täis ning tunduvalt kuumem.

Homme on äratus kell 6.00, sellepärast piirdub me õhtu 3,5 õllega. Kolm ja pool just sellepärast, et üks oli maitseõlu.

Day 1

Reis algas varahommikul Läänemaakonna keskusest, Haapsalust. Peale selle, et minul sassi läks, kummale poole buss  sõitma hakkab, oli Eesti sisene sõit kiire. Jõudes Lätti saatis meid ära päikese paisteline ilm ning jõudnud üle Läti piiri tõmbas ilm enda lahkuse tagasi, nimelt hall taevas ning vihm. Läti loodus võrreldes Eesti loodusega on imeline, tundub nagu seal viitsitakse, tahetakse metsa korras hoida. Ma polnud kunagi tähelepannud, et lätlastel on nii ilusad metsad. Tänu metsadele sai Läti maa kiiresti otsa.

Leedu on juba midagi muud kui Läti, kuid sama, mis Eesti, vähemalt looduse poolest. Kurb oli näha, kuidas põldudel oli prahti, jääb kummitama mõte, kas nii palju prügi tuli sellest, et  lumi ära sulas või ongi koguaeg niimoodi? Leedu 19.ndal kilomeetril oli söögikoht, sama nimega ehk „19 kilomeeter“. Sõime enam-vähem soojatoitu, enam-vähem hinna eest. Imestan, et inimesed ei jaga inglise keelt väga, kuid samas ei tohiks, Eesti sama lugu. Vahetult ennem Poola jõudmist, tegime kiire peatuse Statoil tanklas, kust soetasime esimesed õlled. Üks leedu õlu nägu.

Poola, Poola, Poola… . Peateed on vägagi sõidetavad, kõrvalteed näevad välja suhteliselt piinarikkad. Suured põllumaad ning künklik maastik, kuigi minu jaoks näib see olevat mägine. Poola põllud on enamjaolt jagatud sektoriteks, ehk väiksemateks maa tükikesteks. Põllud küll ulatuvad horisondini, kuid ei ole ühtne suur maalapp. Kuna Poola inimesed on usklikud juba pikka aega, siis on neil pea igal sissesõidul rist, mis on kaunistatud ning kasutatakse seda kui altarit.

Igasse riiki jõudnud räägiti meile selle riigi omadustest, majanduslikust seisust, ajaloost. Kuna ole esimest korda niimoodi reisil, siis on see huvitav.

Poola pealinnas, Varssavis oli meie esimene ööbimine kahetärnilises hotellis „Atos“. Hotell nägu välja väsinud. Võib öelda, et polnud väga vigagi, peale selle, et toad olid nii kuumad ja umbsed,. Neid pidi tihti tuulutama. Voodi koosnes vedrumadratsist – mitte liiga vana, sai magada. Tekk, millega saab lumehanges magada ning suur padi, mida sai küll vorpida, kuid padi ei tahtnud vorbitud kuju säilitada.

Õlle degusteerimisega alustasime 30 minutit peale hotelli jõudmist, võib-olla ka varem. Õlled küll ei olnud kanged, kuid tühja kõhu tõttu hakkas kiiresti pähe. Kahe õlle pärast oli vaadatud film ning aeg magama minna.

Poola õlled

Leedu õlled

Veel Poola õllesid